Meie lasteaia keeleõppe tegevuste läbiviimisel on võtmesõnadeks huvitav ja meeldiv. Oluline on lapse enda eduelamus – kas ta mõistab öeldut, kas ta suudab tegutseda, mängus osaleda, saab laps teada, kui proovib ja katsetab.
Kõik meie rühmad said endale uue sõbra Robomikust QOBO teo näol. Lisaks muule (mängulisusele +programmeerimisele) kaasasime kõik muukeelsed lapsed sõber teo abil eesti keelt õppima, sellega saame tubli sammukese võrra, sest lastele meeldib teo abil õppida ning tegutseda. Lastele uus sõbrake väga meeldib, meie õpetajatele ja assistentidele samuti. Tigu aitab sõnakorduste abil teadmisi keelest kinnistada. Õppematid, kus tigu seiklemas käib tutvustab omakorda läbi mängu muukeelsetele lastele uusi sõnu ja mõisteid. Lapsed õpivad keelt nii, et ise ei saa „justnagu“ arugi!
Koolieelses eas laps pole teadlik keeleõppija ja ei pruugi tunda veel enamikku keelega seotud mõisteid, nagu täht, häälik ja lause. Laps õpib mängude ja mänguliste tegevuste käigus ning osaleb meelsasti neis tegevustes, mis talle meeldivad või huvi pakuvad, ta matkib teisi lapsi ning täiskasvanuid jne. Nad vajavad individuaalset tähelepanu ja seda me ka keeletunnis ning igapäevatoimingutes pakume. Väike laps suudab oma tähelepanu tegevusele keskendada ainult siis, kui tegevus on köitev. Keeleõppe tegevustes kordame juba tuttavaid toiminguid ja märkamatult võtame kasutada keele õpetamiseks uusi tegevusi ning võtteid, sest tuttavad asjad pakuvad lapsele turvatunnet. Me teame, et lastel võib olla ka nn vaikne periood, mil ta kuulab ja tajub keelt, ent ise seda veel ei kasuta. Mida noorem on laps, seda pikem võib vaikne periood olla (pool aastat või kauemgi). Me ei sunni, vaid proovime vaiksest perioodist üle saada kooris korrates ja rääkides. Laste kõne on seotud konkreetse olukorraga ja nad räägivad asjadest, mis parasjagu toimuvad. Väljaspool seda olukorda on tihtipeale raske õpitud sõnu meenutada. Tuleb meeles pidada, et keeleõpingud peavad olema järjepidevad, eesmärgistatud ja liikuma kergemalt raskemale. Õpetaja peab aitama lapsel luua seoseid selle vahel, mida õpitakse, ja selle vahel, kuidas õpitakse.
Muukeelse lapse kodu saab igati kaasa aidata oma lapse keeleõppele, tuleb arvestada sellega, et lapsele meeldib loomulik tegevus, mis on seotud tema eluoluga ka väljaspool lasteaeda:
- mängimine ja suhtlemine eesti lastega, eestikeelsed lastesaated televisioonis;
- mänguparkide külastamine,
- eestikeelsete kinoseansside külastamine,
- lasteraamatu sirvimine, audioraamatute kuulamine jms.
https://www.innove.ee/oppevara-ja-metoodikad/muu-kodukeelega-laps/abimaterjalid-lasteaedadele/ – kes soovib rohkem teada, siis teaduslikumalt saate lugeda siit
Lisaks toome välja doktorant Maie Soll seisukohad ja põhimõtted, muukeelse lapse õpetamise kohta:
- võõrkeel omandatakse suheldes, s.t keeletund peab ergutama õpitavat keelt kasutama kommunikatsioonivahendina;
- keele omandamine on individuaalne protsess: lapsed erinevad keeleoskuse taseme ja keele omandamise tempo poolest. Materjali esitades, harjutades ja hinnanguid andes tuleb seda arvestada, muidu võib lapsel kaduda huvi ja motivatsioon;
- keeleõpetuses tuleb tugineda lapse kogemusele – nii keelelisele kui ka üldkognitiivsele;
- lapsed peaksid teadma, mida nad hakkavad õppima;
- väikest last õpetades tuleb suurt tähelepanu pöörata näitvahenditele, õpetaja miimikale ja liigutustele;
- õpetaja jutt peab olema emotsionaalne, loomulik ning lapsele arusaadav. Samas ei tähenda see ebaloomulikult lihtsustatud ega aeglast kõnet;
- lapsele antavad juhtnöörid peavad olema lihtsad ja selged;
- uut materjali esitades tuleks meeles pidada, et laps ei suuda korraga vastu võtta ega meelde jätta kuigi palju uut teavet. Mida tähtsam ja lähedasem on õpitav lapsele emotsionaalselt, mida lähedasem on käsitletav keeleaines oma teema ja sisu poolest lapse tundemaailmale ja suhtlemisvajadusele, seda paremini jääb see meelde;
- lasteaia keeletundides on valdav mänguline keeleõpe, mis võimaldab keelt kasutada tegevustes ja loomulikes suhtlussituatsioonides. Säilitama peab mängulise elemendi, mis soodustab motivatsiooni püsimist;
- osaoskusi õpetades tuleks liikuda järgmiselt: kuulamine → kõnelemine → lugemine → kirjutamine.
