Sirje ja Hilje lugu
Sirje ja Hilje töötavad üheskoos Rohutirtsude rühmas assistentidena. Uskumatu, kuidas elu võib teha imelikke keerdkäike, sest nad on jälle koos. Tuttavaks said Sirje ja Hilje juba koolis, kus nad olid pinginaabrid kooli lõpuni. Kooliaeg oli väga lõbus, sest lastel ei olegi kunagi ju muresid, on vaid unistused ja mäng. Kodutee oli neil iga päev ikka väga pikk – Sirje saatis kõigepealt Hilje koju, siis jälle Hilje Sirje koju ning seejärel vastupidi ja lõpuks saadeti teineteist poolele teele. Kui nad veel koolilapsed olid, mängisid nad tihti kooli. Kõik kaisukarud ja nukud rivistati diivanile istuma. Õpetaja lauaks oli Sirjel jalgadel pesutriikimiseks mõeldud alus ja Hiljel tahvliks riidekapiuks. Vahest said karud ikka pahandada ka, sest kodutöö oli tegemata jäänud. Sel ajal ei osanud kumbki unistadagi tööst lastega, veelgi vähem õpetajatööst, aga mängida õpetajat ja just teisi õpetada meeldis mõlemale küll väga.
Jõudmine täiskasvanu ikka viis elutee teineteisest lahku, igaüks läks oma rada avastama ja
aeg möödus. Mõlemad, nii Sirje kui Hilje töötasid kumbki küll Keilas, aga täiesti erinevates asutustes. Ühel päeval tundis Sirje, et nüüd oleks küll vaja muudatusi, oleks vaja vaheldust. Julges esialgu ainult mõelda, sest sellel ajal arvati ja ka tema vanemad arvasid, et üks korralik inimene töötab terve elu ühes asutuses kuni pensioniea saabumiseni. Sirje aga märkas Keila Rukkilille lasteaia töökuultust ja, et see jättis talle vahva tunde, siis nii ta otsustaski kandideerida õpetaja-abi kohale. Mõeldud tehtud, direktori vestlusel käidud, kuid siis selgus, et otsiti hoopis assistenti, et uus ametinimetus on õpetajaassistent – mis see veel on… aga Sirje jaoks enam vahet polnud, tööd ta ei kartnud ning peaasi, et uus töö et ei oleks igav! Nüüd võib Sirje enda kogemusest rääkida, et lasteaiaelu EI OLE TÕESTI KUNAGI IGAV.
Sirje alustaski 2014 aasta sügisel Sajajalgsete rühmas. Jah, algus ei olnud kerge, rühmas olid väga pisikesed lapsed, kes isegi veel ei saanud aru, miks nad siin on ja kus see emme nii kaua on… , pisikesed lapsed koos oma suurte hirmudega ja kõik nad vajasid omamoodi lohutamist, poputamist, hoidmist. Mõne aasta pärast jõudsid lapsed koolieelsesse ikka ning selle rühma saatis Sirje koos õpetaja Kristiga kooli. Vastas tõele, et alguses tundub raske, aga läheb järjest kergemaks. Sirje käis vahepeal ka ühel väga väärtuslikul koolitusel – lasteaia juhtkond sai võimaluse saata oma õpetaja-assistendid lapsehoidja koolitusele Tallinna Tervishoiu
Kõrgkooli, kust kõik lõpetajad said lapsehoidja kutsetunnistuse. Põhiliseks väärtuseks hindab Sirje just saadud teadmisi lapse arengu kohta, ja sellest, kuidas olla osa lapse isiksuse kujundamisel.
Sirje ja Hilje kohtusid Keila peal ja aegajalt kutsus Sirje ka Hiljet lasteaeda tööle. Hilje kõhkles ja ei võtnud kohe kuidagi vedu. Lõpuks Hilje otsustas, et aitab küll, tuleb ja proovib ning varsti ta alustaski pisikestega ja koos õpetaja Kairiga Rohutirtsude rühmas. Nii nagu Sirjelgi, vedas ka Hiljel, nimelt õnnestus tal läbida Montessori AMI õpetaja-assistendi koolitus ja lootust on, et kohe kui õpetaja Kairi lapsepuhkuselt tagasi on, avatakse Rukkilille lasteaias ka Montessori kallakuga rühm. Sellel aastal on Sirjel suur rõõm olla üks aasta õpetaja kt ja ta on usalduse eest tõesti tänulik ning teeb oma tööd nii hästi kui suudab ning pingutab sada protsenti ja rohkemgi. Hilje on tema parem käsi ja koostöö sujub neil tõesti hästi!
Iga päev tulevad need kaks sõbrannat rõõmuga tööle, pakuvad lastele vahvaid tegevusi ja suurimaks tänuks, on laste nägudelt lugeda siirast rõõmu ja tegutsemistahet. Positiivsus ja rõõmus meel on nende igapäevased kaaslased! Sirje ja Hilje on tihti mõtisklenud, kui tähtis on meie, suurte inimeste, roll selles töös – õpetada nad julgeteks, ausateks, enesekindlateks, sellisteks inimesteks, kes on
edukad edaspidises elus.
Neile kahele on kõige tähtsamaks laste naerunäod, siiras rõõmus meel ja helged mälestused, mis jäävad neid saatma terve elu.