Helena lugu
Olen sündinud väikeses külas Läänemaal ja veetnud oma lapsepõlve ja koolitee seal. Peale keskkooli lõppu siirdusin aga elukaaslasega Keilasse, kes ka siit pärit. Siin oleme rajanud ühise kodu ja pere. Meil on kolm last.
Minu kokkupuude laste ja nende hoidmisega sai alguse juba suhteliselt noorena, kui oli vaja suvel hoida onude lapsi. Mulle see roll väga meeldis ja sai kõvasti harjutatud.
Peale keskkooli lõppu töötasin mõned aastad kaubandusvaldkonnas ja tootmises. Siis aga sai plaani võetud ülikooli minek, eripedagoogika erialale. Esimese õppeaasta lõpus lisandus meie perre esimene laps ja seoses sellega sai võetud akadeemiline puhkus, peale mida aga kooli edasi ei naasnud, sest tundsin, et see eriala ei ole päris minu jaoks.
Nautisin väikelapsega kodus olemist, kui äkki tuli pakkumine Waldorf lastehoiu rajamisega tegelema hakata ja seal üks assistentidest olla. Lisaks tööle käisin veel lapsehoidja tase 4 kursusel, et ennast selles valdkonnas arendada. Lastehoiu rajamise alguses oli aga keeruline jagada ennast töö ja pere vahel nii, et kõik osapooled oleksid õnnelikud. Kõik algused nõuavad palju ressurssi ja kohalolu. Sellepärast otsustasin leida midagi muud ja olla rohkem pere jaoks olemas.
Paljud mu tuttavad töötasid valgustite tootmise ettevõttes ja sedasi ma sinna sattusingi. Seal töötatud aastate jooksul lisandus perre veel kaks last. Väikelaste kõrval oli see töökoht ideaalne. Peale tööpäeva lõppu ei pidanud tööle enam mõtlema. Aeg läks aga märkamatult edasi ja enda lapsed muudkui kasvasid ja kasvasid suuremaks.
Vaikselt hakkas taga kuklas tekkima mõte, et võiks teha midagi muud. Olen tegelikult kogu oma elu olnud ise ka nagu “väike laps”. Elava loomuga, avatud, rõõmsameelne, tegus ja toimekas. Ja nii mu mõte järjest enam lasteaia poole liikus, kuni ühel varahommikul nägin tööpakkumist. Ja sedasi ma veebruar 2025 siia armsasse Rukkilille lasteaeda sattusingi. Olen Montessori rühmas assistent. Sellest pedagoogikast ei olnud mul eelnevalt väga ülevaadet. Olin sellest kuulnud aga see oli ka kõik. Esimestel tööpäevadel oli rühmas ringi liikudes ainult suur põnevus ja uudishimu, sest sealne olustik on hoopis midagi muud kui tava rühmas. Seal saab koos lastega areneda ja õppida ja seal on kõik nagu päris elu. Olen oma muutusega väga rahul ja loodan, et saan jagada lastega palju rõõme, tarkuseid ja koos veeta toredalt aega. Ja mis kõige põhilisem, ma saan olla mina ise.
Olen väga tänulik, et tööandja on võimaldanud mul osaleda mitmel koolitusel, sest nendest koolitustest saan rohkem teadmisi just Montessori pedagoogikast. Oskan olla teadlikult parem vaatleja, suunaja ja toetaja.
Tahaksin veel rääkida oma hobidest, mida kindlasti sooviksin tutvustada lastele enda töös. Minu kõige suurem kirg juba ammu on matkamine ja jahindus. Mulle meeldib viibida palju looduses, märgata selle muutumist ja uurida, mida ta meile pakub. Meeldib vaadelda loomi ja mõista nende käitumismustreid. Jahipisiku olen pärinud oma isalt, kes oli terve oma elu kirglik jahimees. Enamus õpetusi olengi saanud Temalt juba väikesest peale. Lisaks olen veel läbinud vastavaid koolitusi ja kindlasti jätkub eneseareng edasi ka läbi kogemuste. Tahaksin lastele tutvustada, et jahipidamine ei ole ainult küttimine vaid sellega kaasneb väga palju muudki.
Lisaks meeldib mulle tegeleda käsitööga. Meeldib väga heegeldamine ja kudumine. Juba kooli ajal sai käsitöö tundides lisaks enda kodutöödele mõne teise sõbranna tööd ette võetud, kes seda väga ei armastanud. Kui minu lapsed olid väikesed sai neile tekikesi ja kaisukaid meisterdatud. Tihtipeale muutusid need laste lemmikuteks. Tegemist on väga mõnusa ja rahustava tegevusega. Proovin seda oskust ka lasteaiatöös rakendada.
Olen õnnelik, et olen seal kus olen ja teen seda, mida teen!
Kirja pannud Helena Lai oktoobris 2025.a.