Anna-Liisa lugu
2019 aasta novembri alguses, vahetult enne oma sünnipäeva, viis elu mind ootamatul moel lasteaeda tööle.
Tegelikult polnud see plaanis, majja otsiti asendajat ja mina otsisin parasjagu tööampsu, mida lapse kõrvalt aeg-ajalt teha.
Nii see kõik algas täiesti juhuse tahtel!
Kui esimest korda tööle läksin, oli mul sees suur elevus aga ka hirm. Lapsi oli palju, kõik oli uus ja tundsin, et vastutus on suur. Ma polnud varem pidanud nii paljude väikeste inimeste eest korraga hoolt kandma. Samas oli midagi selles keskkonnas väga sooja ja tõmbavat. Päevad olid täis sagimist, rõõmu, uudishimulikke silmi ja lõputut energiat.
Nüüdseks olen lasteaias töötanud pikalt ja püsivalt. Selle aja jooksul olen saanud olla koos igas vanuses lastega – kolmestest kuni kooliminekut ootavate lasteni. Iga vanusegrupp on omamoodi põnev ja õpetlik. Olen aru saanud, et ükski päev lasteaias ei ole sarnane eelmisega, iga hommik toob midagi uut ja toredat.
Soov õppida ja end täiendada tuli ajapikku. Mida rohkem ma lastega töötasin, seda rohkem tundsin kui huvitav on väikelapse maailm. See on ühtaegu väike ja suur. Täis fantaasiat, tundeid ja avastusi. Tahtsin õppida, kuidas neid väikeseid inimesi paremini mõista ja toetada, eriti emotsionaalselt ja sotsiaalselt. See uudishimu ja hoolimine saigi minu edasiviivaks jõuks.
Töö lasteaias pole kunagi tundunud kontimurdvalt raske, kuid see on olnud tohutult õpetlik. Olen õppinud palju mitte ainult laste, vaid ka iseenda kohta. Lapsed on õpetanud mind olema kannatlikum, mõistvam ja loovam. Kõige toredam selle töö juures ongi see, et saan kasutada oma fantaasiat ja ideid, piirid loovusel on peaaegu olematud.
Kõige meeldejäävam hetk minu tööaastate jooksul oli siis, kui tuli uus rühm kolme-aastaseid lapsi. Üks lapsevanem tuli minu juurde ja küsis: „Kas teie olete see õpetaja, kellest meie rajooni esimese klassi lapsed räägivad? See, kes oskab hästi joonistada ja on naljakas?“
See hetk pani mind siiralt naeratama. Oli uskumatu mõelda, et minust räägitakse nii, et see mõjutab perede otsust oma laps meie rühma tuua. Kindel märk sellest, et oleme teinud midagi õigesti.
Praegu töötan abiõpetajana ja tunnen, et see on töö, mis sobib mulle hästi. Minu rühm ja meeskond kes mul on, on minu jaoks nagu teine kodu. Koht, kus saan olla loov, toetav ja osa väikeste inimeste kasvamise teekonnast. Tulevikus sooviksin kindlasti veel juurde õppida, eelkõige midagi, mis toetaks laste emotsionaalset arengut – näiteks eripedagoogika või kunstiteraapia.
See töö on mulle südameasjaks saanud. Nii nagu lapsed kasvavad ja arenevad iga päev, kasvab ja areneb koos nendega ka õpetaja.
Kirja pannud Anna-Liisa Tamm jaanuaris 2026.a.