Kateřina lugu
Minu esimene isiklik kokkupuude Eestiga toimus kümme aastat tagasi. Tegime sõpradega reisi Soome rahvusparki. Alustasime Ostravast ning sõitsime läbi Balti riikide Soome. Kõige meeldejäävam elamus oli sooja päeva veetmine Pärnu rannas ning kuuldud kange sinepi otsimine Tallinna sadamas.
Bakalaureuseõppe viimasel aastal otsustasin osaleda vahetusüliõpilase programmis Erasmus+. Olin motiveeritud parandama oma inglise keele oskust, kogema elu välismaal ning nii-öelda astuma oma mullist välja, et ringi vaadata. Plaan õnnestus – 2017. aasta augustis alustasin oma magistriõpet Erasmus+ vahetusüliõpilasena Tartu Ülikoolis. Kaks semestrit Tartus oli intensiivne ning positiivne kogemus, mis viis mind otsuseni teha oma elus kannapööre ning pärast magistrikraadi omandamist mõneks ajaks Eestisse kolida.
Astusin Rukkilille lasteaeda tööle augusti 2022. aasta lõpus. Mäletan oma tööintervjuud, nagu see oleks toimunud eile. Olin selleks ajaks Eestis elanud umbes kolm aastat ning töötasin ühes ettevõttes kaheksa tundi päevas arvuti taga. Ajal jooksul hakkas selline puhas kontoritöö avaldama negatiivset mõju minu tervisele ja üldisele heaolule. Samal ajal kasvas minus soov näha oma töö tulemustes suuremat tähendust ning kasutada rohkem oma teadmisi, oskusi ja tegelikku potentsiaali. Tundsin üha selgemalt, et senisel teel jätkamine viiks varem või hiljem läbipõlemiseni. See arusaam pani mind oma elu ja valikuid ümber hindama ning otsima suunda, mis oleks kooskõlas nii minu väärtuste kui ka heaoluga.
Kirja pannud Kateřina Šindlová jaanuaris 2026.a.
Hakkasin otsima tööd haridusvaldkonnas. Kuigi olin omandanud eripedagoogi hariduse, kandideerisin rohkem assistendi töökohtadele. Olin ebakindel. Kuigi olin läbinud mitu eestikeelset kursust ning olin ka tubli iseseisev keeleõppija, arvasin, et see ei ole piisav. Tundsin, et võiksin olla valmis eripedagoogina töötama siis kui olen vähemalt 10 aastat Eestis elanud.
Õnneks oli minu ümber toetavaid inimesi, kes julgustasid mind väljakutseid vastu võtma ja uut tööd otsima. Nende seas ka lasteaia direktor Ülle ja õppejuht Astrid, kes pakkusid mulle oma tuge minu karjääri alguses.
Algus oli igati väljakutsuv ja põnev. Tegemist ei olnud vaid esimese töökohaga minu erialal, vaid ühtlasi ka esimese suurema eestikeelse töökogemusega. Esialgu tuli mul lähemalt tutvuda eesti haridussüsteemiga, HEV-õpilaste riikliku tugisüsteemiga ning sujuvalt kohaneda uue töökeskkonnaga. Samuti oli vaja tõestada, et minu keeleoskus vastab nõuetele, ja sooritada C1 taseme eesti keele eksami. Ma sain hakkama!
Tänaseks olen Rukkilille lasteaias töötanud peaaegu neli õppeaastat ning tunnen siirast rõõmu ja tänulikkust selle õpetliku ja rikastava kogemuse üle. Selle aja jooksul on saanud minust enesekindlam eripedagoog ning tasakaalukam inimene. Olen leidnud koha, kus minu teadmised, väärtused ja soov panustada laste arengusse on päriselt teretulnud. Lisaks hindan kõrgelt, et meie meeskonnas on toetavad ja ühtehoidevad inimesed, kellega koos töötamine annab kindlustunde, motivatsiooni ja soovi edasi areneda. Ja see on minu lugu. Olen südamest tänulik.