Anneli lugu
Minu elu on olnud Keilas või selle lähiümbruses. Esimesed neli klassi käisin Lehola lasteaed-algkoolis ning seejärel jätkasin õpinguid Keila Gümnaasiumis. Pärast keskkooli suundusin tööle tootmisesse, kus tegeldi elektroonikaseadmetega. Mõne aasta möödudes vahetasin küll töökohta, kuid tegevusvaldkond jäi samaks. Kahjuks likvideeriti ka sealne ettevõte umbes nelja aasta järel ning töötajad koondati. Nii juhtuski, et jaanuaris 2008 jäingi koju. Ja just sealt algas minu teekond lasteaiaõpetajana.
Tegelikult oli minu teekonna suunajaks ja eestvedajaks minu ämm, kes oli ise sellel ajal lasteaiaõpetaja .Tol ajal elasime abikaasaga Paldiskis, kui mu ämm märkas kuulutust, et Paldiski lasteaed Naerulind otsib õpetajat. Olin alguses kahevahel – kas see töö võiks mulle sobida, sest ma ei teadnud sellest valdkonnast pea midagi. Kuid otsustasin siiski kandideerida. Mind kutsuti vestlusele ja nii minu teekond alguse saigi.
Kui olin töötanud umbes neli kuud, asusin õppima Tallinna Ülikooli alushariduse pedagoogika erialale. Paldiski lasteaias töötasin peaaegu viis aastat. See aeg õpetas mulle väga palju ning andis väärtusliku kogemuse nii lastega töötamisest kui ka iseenda arendamisest.
Järgmiseks peatükiks minu elus sai Keila Rukkilille lasteaed, kus olen tänaseks töötanud juba 13 aastat. Tulin siia tööle 2013. aastal. Tundsime abikaasaga, et meie tegelik kodu on siiski Keilas ning soovisime siia tagasi kolida. Ka seekord oli abiks minu ämm, kes töötas tol ajal samas lasteaias. Õppeaasta keskel avati majas uus rühm ja oli vaja õpetajat. Kohtusin maja direktori Üllega, vestlesime ning peagi sain rõõmusõnumi – mind võeti tööle.
Alguses töötasin kahe õpetaja süsteemis koos väga kogenud ja toreda õpetaja Õiega. Olen talle siiralt tänulik toetuse ja kogemuste jagamise eest. Aastal 2015 alustasin tööd ühe õpetaja süsteemis, kuid seda vaid üheks aastaks, sest jäin lapsehoolduspuhkusele. Kui poeg sai kaheaastaseks, naasin taas tööle – ja siin ma olengi tänaseni.
Tunnen, et siin majas on minu inimesed – minu head kolleegid ja armsad naised. Olen saanud osaleda mitmetes põnevates projektides ning käia tööalastel reisidel, mis on andnud palju uusi kogemusi.
Minu töö keskmes on aga alati lapsed. Nendega koos kasvamine, arenemine ja mängimine on lihtsalt imeline. Kui nad on väiksemad, on tore neid nunnutada ja kussutada. Kui nad suuremaks saavad, siis ehk ei soovi nad enam nii palju kallistusi, kuid see-eest on nendega vahva arutleda, rääkida ja nalja teha.
Minu teekond on olnud käänuline, kuid täna tunnen, et see, mida ma teen, on just see, mis mulle meeldib ja mida ma tahan teha.
Kirja pannud Anneli Amann jaanuaris 2026.a.