Minu lugu Rukkilille lasteaias
Et kõik ausalt ära rääkida, pean minema ajas veidi enam kui üksteist aastat tagasi. Just siis asusime perega päriselt Keilasse elama, minu elukaaslase vanemate juurde, tema lapsepõlve koju. Enne seda olin elanud Tartus ja töötanud õpetajana Tartu Kesklinna Lastekeskuses.
Peale esimese lapse sündi jäin kolmeks aastaks temaga koju ning kui oli aeg taas tööle minna, suundusin tagasi samasse lasteasutusse. See oli tõeliselt tore koht töötamiseks, kuid selleks, et saaksime perega koos olla, tuli Tartust siiski Keilasse kolida.
Ja nii juhtuski, et 13. augustil 2014 kirjutasin Rukkilille lasteaia direktorile Üllele, vastuseks ajalehes ilmunud kuulutusele, kus otsiti õpetajat. Ülle saatis vastu sooja ja toreda kirja, et juba mõni päev hiljem astusingi esimest korda Rukkilille lasteaia uksest sisse.
Pidin seal kohtuma ka oma tulevase paarilisega, kuid tema oli samal ajal Viljandis (mis on juhuslikult ka minu sünnilinn). Ülle võttis telefonikõne ja nii toimuski meie esimene suhtlus Kairiga. Ausalt öeldes sellest kõnest ma väga palju ei mäleta, kuid kokkulepped said tehtud ja nii saigi minust Rukkilille lasteaias Rohutirtsude rühma üks õpetajatest.
Olen siiani tänulik Kairile, sest tema kõrval oli lihtne ja turvaline rühma- ja lasteaiaellu sisse elada. Meie nägemus õpetajaks olemisest ja üldse elust, oli sarnane, ning tänu sellele sujus koostöö hästi. Rohutirtsude rühma ma kooli saata saata ei jõudnud, sest jäin ootama oma teist last, Reesit.
Olin plaaninud Reesiga kolm aastat kodus olla, kuid veebruaris,võttis Ülle minuga ühendust ja kutsus mind tööle tagasi. Ja nii tulingi plaanitust varem, 1. märtsil 2019 asusin tööle Liblikate rühma.
See oli minu jaoks suur kohandumine, sest nüüd asusin tööle ühe õpetaja süsteemis. Esialgu tundus see veidi hirmutav – vastutus oli ju poole suurem. Aga lapsed ja vanemad olid ülitoredad ning neist saigi minu esimene rühm, kelle koos paarilise Liiga kooli saatsime. See lõpupidu on siiani üks minu suuremaid saavutusi – korraldasime selle oma armsa assistendiga kahekesi ning saime suurepäraselt hakkama. Liid said hakkama!
Aastate jooksul olen Rukkilille lasteaias leidnud endale oma inimesed, armsad kolleegid, kellega saan kõike jagada. Me toetame üksteist, naerame koos ja sageli aitame üksteisel “ventileerida”. Selline ühtekuuluvus teeb tööpäevad mõnusaks ja muudab lasteaia koduseks paigaks.
Mul on olnud rõõm ja võimalus korraldada mitmeid toredaid üritusi ja etendusi, kus lisaks lastele saan ka mina särada ja end väljendada.
Rukkilille lasteaed on mulle hetkel enamat kui töökoht. Saan olla enamasti mina ise ja iga päev toob kaasa midagi uut ja head. Olen siiralt tänulik, et minu teekond on mind just siia toonud.
Aga miks ma üldse valisin lasteaia õpetaja elukutse ja ikka veel sellel ametil töötan? Mulle on alati lapsed meeldinud, sest nendega koos tegutsedes, neist ümbritsetuna, on mul lihtne olla “päris mina” – veiderdav, mänguline, loominguline ja vahel veidi hullumeelne Ly. Rühmas olles võin laulda, teatraalselt rolli mängida või lihtsalt tantsida nii, nagu tuju tuleb ja see on lubatud!
Lasteaias õpetajaks olemine on minu jaoks teekond, mille isiklik lõppeesmärk on julgeda olla “päris mina” igal pool ja igal ajal, sama siiralt ja vabalt, nagu seda on lapsed.
Kirja pannud Ly Kala detsembris 2025.a.